Enne eilset mängu sai otsustatud,et võix muuta traditsioonix selle,et hakkax mängupäeval Ristiisa pubis kokku saama ja siirdux kõik koos nö rongkäigus staadionile. Eile jõudis pubisse kohale ainult neli fänni-Kaitz, Aix, Chrissu ja Potsataja. Ylejäänutel oli kahjux midagi muud teha.
15.45 tõmbasimegi lipu vardasse ja seadsime sammud mängupaiga poole. Kaubamaja juures yhinesid meiega kax pesueht tyrklast,kes on siin vahetusyliõpilastena ja lähevad juulis tagasi. Nad olid väga suured jalkafännid ja teadsid isegi seda,et meie kax klubi on yhinenud. Tyypide nimesid kahjux ei mäleta,sest isegi hääldada oli neid raske...muig. Olex võin kuskile ylesse kirjutada. Igatahes olid nad väga lahedad ja sõbralikud. Staadionile jõudes tabas neid juba esimene šokk-nad ei suutnud uskuda et nii väixel staadionil mängitaxegi ja rahvast ka nii vähe.... Neil ju mahutavad vist kõik staadionid mitukymmend tuhat pealtvaatajat ja isegi meistrikatel on alati täismaja.
Tyrklased elasid väga innukalt kaasa ja tegid isegi uue laulu,mis algul natuke naljakas tundus a nyyd muudkui kummitab..irw. Kõrvalvaatajale jättis see kindlasti veidra mulje,aga meid see ei häiri.Tähtis on see, et endal lõbus on ja meeskond oli ka väga rahul.
Kahju, et kaotus tuli ja kuidagi ei suudeta oma võimalusi ära realiseerida. Sixu lõi kax korda paari meetri pealt yle värava, Tirkal olid suurepärased võimalused, Jann lõi värava eest mööda....huh...kahju kahju, aga järgmine kord läheb kindlasti paremini ja Narvas juubeldame juba meie. Kindel.
Ise jäime oma kaasaelamisega väga rahule ja kindlasti lisas asjale vyrtsi Tyrklaste kohalolek. Super. Nad lubasid ka edaspidi kohal olla ja ka välismängudele tulla.
Kuressaarde arvatavasti ei lähe, aga elame kindlasti omadele kaasa flora koduka kaudu.
Võitle, Tartu, Võitle!