Allajäämine tabelinaabritele.

Laupäeval(21.05) võõrustasime kodusel Tamme staadionil tabelinaabreid Sillamäe JK Kalevit, kes enne Tammekaga mängu oli teeninud 6(k.a karikamäng) kaotust järjest ning seda negatiivset jada alustas justnimelt Tammeka, kui umbes kuu aega tagasi naasti võõrsilt 2:3 võiduga.

Seekordne kohtumine meie jaoks nii hästi siiski ei kulgenud. Debüüdi algkoosseisus tegi küll väravavaht Mait Toom, kes vigastuspausilt naasnuna tõrjus senise esiväravavahi Göksu Hasanciku pingile istuma, kuid midagi väga säravat ta korda ei saatnud, tõsi, vigu samas ka ei teinud, seega parem kui türklane :D. Aga jah, mängust veel, et kui avapoolaeg olime veel täiesti mängus sees, seisuks 1-1, siis teise 45-minuti saldoks 0:3 ja kokkuvõttes 1:4 tähendas meile seisupoolest kindlat kaotust. Miks seisupoolest, küsite? Sest tõele au andes, mängupildi poolest oli enam-vähem võrdsete heitlus, võimalusi oli meil vaat, et rohkem kui vastastel ning kaotusseisus suutsime mingil määral vastast ka suruda, kuid küll tegi kas hiilgavat tööd Kalevi puurilukk Kaltenhauser, või siis lihtsalt polnud meil mitmel korral õnnetalismani väljakul kaasas ja võib-olla ka oskusi, löömaks omasid võimalusi ära. Samas vastaste kogenud mängijad realiseerisid järjekindlalt poolvõimalusi ära tükki 4, kõigi autoriteks Meistriliiga suurim väravakütt, ründaja Aleksei Alekseev, kellele siinne tiik ilmselgelt juba kitsaks hakkab jääma ja arvatavasti peagi kuhugi kõrgemale suundub. Kuid jah, see näitabki taset, kui oled suuteline oma poolvõimalused ära realiseerima, meie mehed seda ei suutnud ja kõik, tulemus on vastav. Võib ju küll öelda, et kohtunik Roos, kas penalti oli ikka õigesti määratud ja mitmel puhul veel häiris kohtunikebrigaadi tegutsemine meie kahjuks, aga head mängumehed ei lase sellest end häirida.
Tipphetked Tammeka TV-st:

Rõõmu teeb see, et hoolimata meie hõredast ultra-hardcore fännide esindatuse kohalolekust, kogunes pealtvaatajaid Tammeka kodumängu nautima siiski selle hooaja publikurekordi jagu. 416 oli vist see arv märgitud. Tore oli muidugi ka näha sellisest Ida-Virumaa kantsist nagu Sillamäe kohale tulnud toetajaid. Kuuldavasti arendavad seda fänluse asja seal päris jõudsalt ja muidugi on hea meel, et veel üks fännirühmitus on omale jalad alla saanud, olgu või venerahvuslased. Respekt neile. Lisavad eesti jalgpallile ainult vürtsi juurde :)

Ja lõpetuseks, kui siit veel midagi positiivset otsida, siis ehk see, et erinevalt Kuressaares nähtust, oli seekord näha väljakul ka meie omade võitlustahet, mitte niisama väljakul vegeteerimist. Tuleb uskuda meeskonda edasi!